Veel on kuum

Täna on jälle päris kuum, homseks lubatakse ka, aga siis edasi hakkab sügiseseks kiskuma.
Panen kirja augustikuu lugemised.

 "Minu Peterburi" on kindlasti selle sarja üks omapärasemalt kirjutatud raamat, autor kasutab ilukirjanduslikku stiili, kujundeid. Selline mitte-eestlaslik lähenemine, kui nii võib öelda. Peterburiga on autoril selline imelik vihkamise-armastamise suhe. Kuid ta saab aru, et kui ta tahab seda endale elukohaks, peab ta muutma enda suhtumist ja õppima nägema selle linna positiivseid külgi. Mailis avab hästi selle linna olemuse, ta nimetab seda linna konserviks, kus ollakse vanas kinni, nägemata praegust linna kohatist armetust. Muidugi on elu Venemaal kohati ikka väga absurdne, meelde tuleb "Minu Moskva". Jäin mõtlema selle üle, et kui venelane on su sõber, on ta väga külalislahke ja abivalmis, aga teenindajana on
seesama venelane väga ebaviisakas ja isegi vaenulik. Midagi ei saa teha, aga venelase olemus on jäänud ikka selliseks nagu Tšehhovi ammu-ammu kirjutatud novellides, see endast kõrgemal oleva inimese kultus jne.

Järgmine raamat "Minu California" on ka hästi informatiivne ja põhjalik. Huvitav on lugeda just sellest, kui palju edulugusid tegelikult Silicon Valleyst alguse saanud ja tegelikult on see ikka rohkem selliste edukate inimeste elamiskoht, kinnisvara ja maa on väga kallis. Huvitav oli lugeda ka vanemate kaasamisest kooliellu.

 Ede Schank Tamkivi on vabakutseline ajakirjanik. Ta kolis California läänerannikul asuvasse Palo Altosse 2012. aasta suvel tänu ettevõtjast abikaasa õpingutele Stanfordi ülikoolis, samuti alustas seal kooliteed nende kaks last.

„Asjata ei öelda, et Stanford on üks suur kaitsev mull, mis omakorda paikneb teise, Silicon Valley nimelise mulli sees, ja see asub omakorda veel suuremas, California-mullis. Sel mullil on väga vähe pistmist sellega, mis toimub ülejäänud Ameerikas või mujal maailmas. Aga hoolimata ümbritsevast heaolust ja alati säravast päikesest on kohalik elanikkond kuidagi rahutu, ülinakkava viirusena levib hirm millestki olulisest ilma jääda. Jah, elu siin on väga kallis ja veidi ebamugav, aga sa oled selle tibatillukese protsendi seas maailma elanikkonnast, kes saab seda endale lubada!”

 Järgmine raamat "Õnn on otsuse küsimus" on ääretult armas raamat, mida soovitaks kõigile vanematele, kellel tütred kasvamas. Need armastusega kirjutatud mälestused, arvamused olulistel teemadel, luuletused jms vahelduvad praktiliste nõuannetega, kuidas näiteks putru keeta või triiksärki triikida. Igavesti tore oleks, kui iga ema suudaks midagi sellist oma lapsele eluteele kaasa anda.

Ta oskab teha omletti ja pannkooke. Ta koristab vabatahtlikult kööki ja vannituba ja ta enda tuba on pealtnäha korratu korra musternäide. Ta oskab luua pesa, kuhu ta sobib nagu valatult, nii et oma kiires elus sa mõnikord kadestad seda oskust, seda võimalust. Ja sa ei taha, et see kusagile kaoks. Ta on minu, sinu laps, kes on kasvanud nii suureks, et on aeg hakata oma elu elama. Ja ühekorraga sa mõistad, et on nii palju asju, millest sa ei ole selle paarikümne koos elatud aasta jooksul eriti rääkida jõudnud või pole selleks aega olnud või pole parasjagu osanud. Elu, lõppude lõpuks, on lõppematu ringkäik, ja me isegi alles elu õpilased.

See raamat siin on kirjutatud ja pühendatud minu tütrele, kõige ilusamale asjale, mis ma elu sees teinud olen. Olen kakskümmend aastat temaga koos kasvanud ja temalt meeletult palju õppinud. Need siin on asjad, mida ma tahaksin, et ta kindlasti teaks, kui ta seal kusagil maailmas omaenda elu elab. Ta juba teab, et mis ka ei juhtuks, mina olen tema jaoks alati olemas. Alati.

Nelja tee rist“ vaatleb ühe Põhja-Soomes elava perekonna saatust 20. sajandi murrangutes ja muutustes. Lugeja silme ette kerkib karm maastik, millel ei kasva suurt muud peale okaspuude ja konservatiivse eluhoiaku. Kinnunen oskab kirjeldada taolises keskkonnas elavate inimeste sotsiaalseid ja psühholoogilisi pingeid – sooviga jääda truuks oma sisemisele häälele kaasnevad peaaegu ületamatud raskused seda häält kuuldavaks teha ja teistega jagada. Inimesed püüavad ehitada oma elule ja unistustele ühised seinad, korrused ning katuse, aga lõpuks on uhke hoone täidetud valede valikute ja vääriti mõistetud või ütlemata jäetud sõnadega. Ometi seisab maja püsti ning ootab soojemaid aegu. Tommi Kinnunen (1973) on Turus elav kirjanik ning emakeele ja kirjanduse õpetaja, kelle esimest romaani „Nelja tee rist“ (2014) peetakse Soome viimaste aastate üheks kõige märkimisväärsemaks proosadebüüdiks. Romaan pälvis Suure Ajakirjandusauhinna aasta parima raamatu kategoorias ja kandideeris nii ajalehe „Helsingin Sanomat“ parima esikteose kui ka Finlandia auhinnale.

Sellest raamatust on päris palju juttu olnud ka meie ajakirjanduses. Nelja tee rist asub kodu lähedal, kuid seda võib pidada ka nelja inimese, kelle elusid täpsemalt kirjeldatakse, kokkupuutepunktiks. Kindlasti mõjutas nende inimeste elukäiku sõda ja nad mõjutasid seda taaka kandes ka nooremaid põlvkondi. Asju ei räägitud lahti, igaüks kapseldus endasse ja elas hingeüksilduses edasi, andes seda kapseldamist otsekui teatepulgana edasi. Tundub, et nooremad inimesed olid rohkem positiivsemad.