Monday, August 10, 2015

Juulikuu raamat



Andrus Kasemaa "Minu viimane raamat"
Toimetanud Sirje Ratso
Kujundanud Mari Kaljuste
168 lk, kõva köide
Igatsuste neem. Üksilduse saar. Armastus pudelipostiga. Andrus Kasemaa uus romaan algab armastusjanuse minategelase õnneliku leiuga saarerannast – pudelipostiga leitud kiri Sigridilt, Rootsi tütarlapselt. See vallandab terve fantaasiaküllaste mälupiltide ahela, viib peategelase tagasi ajas rändama, meenutama oma keerulisi kooliaastaid, igavusega täidetud ülikooliperioodi ja mässumeelest kantud sõjaväeteenistust, mis päädib vaimuhaiglas. Kas Sigrid on hullusest piinatud mõistuse sünnitis või on hoopis kõik peategelase meenutatu väljamõeldis Sigridi lõbustamiseks, see jääb juba lugeja enda otsustada.
„Minu viimane raamat” on luuletajana tuntust kogunud Andrus Kasemaa teine romaan, esimene, „Leskede kadunud maailm” ilmus Varrakus 2012. aastal.

Kuna autori esimene proosaraamat oli väga kaunilt kirja pandud, oli mul ammu tahtmine ka teine raamat läbi lugeda. Sisu kokkuvõttest tuleb süžee ilusti välja, nii et seda ei hakka ümber jutustama. Teose peategelase lemmiktegevuseks oli „haakrik“.
Haakrik on saarlaste murdesõna. Väike murdesõnastik annab selle Jämaja, Anseküla, Kihelkonna ja Mustjala kihelkonnas tuntud murdesõna vasteks mereaju. See tähendab laevadelt merre kukkunud lasti riismeid, laevahukust jäänud asju jms. Haakrik võib olla kõikvõimalik kraam mis kaldale on uhutud, kas nöörijupp, võrgupoi, banaanikobar, planguots, laeva keredetail või pudelipost kirjaga. Mis ühe jaoks prügi, see teise jaoks väärtuslik leid. Merevarandus kuulub vana rannaõiguse järgi leidjale
Rannast oli võimalik leida kõike: apelsine, parfümeeriat, kangemaid jooke, üksikuid jalanõusid ja isegi surnuid. Ise elas ta vanaisaga ning oli selline teiste poolt tõrjutu, suletud oma maailma. Noormees hakkabki ette kujutama elu Rootsist pärit Sigridiga. See osa hakkas lõpuks venima ja end isegi natuke kordama, õnneks  tuli siis raamatusse pööre ja selgus, et poiss elas  hoopis teises Eesti otsas ja on käinud Juhan Liivi nimelises keskkoolis ning aegamisi hakkas lahti kooruma tema troostitu lapsepõlv, koolikiusamised, mõttetu ülikooliaeg ja lõpuks sõjavägi, mis viis vaimuhaiglasse.
Mis on väljamõeldis ja mis tegelikkus, jääbki lahtiseks.
 Mulle meeldib Andrus Kasemaa stiil, selline lummav sõnakasutus.


No comments:

Post a Comment