Wednesday, December 31, 2014

Aasta viimane päev




Täna on ilm juba tatine, õnneks piilus päike pilve vahelt, nii et vihma veel ei saja. Aga hanged kaotavad kõrgust. Eilne ilm oli tuisune, tegin paar pilti ka.  Poisid on pagenud peolinnadesse: Tallinnasse ja Tartusse. Loomapoisid on loomulikult kodus.

Tuleb  kodune aastavahetus teleka ja toidulaua seltsis.

.

Hakkan lõpuks üles panema ka viimase nelja kuu lugemisi. Palju neid pole, sest õhtuti on juba unisus ja väsimus platsis, nii et keskendumine millelegi tõsisemale on raskendatud.
Lauri Sommeri „Sealpool sood“ – see raamat ei anna end kiiresti kätte. Kuidagi kiiresti  ja korrapäratult  vahelduvad need mälestused, inimesed ja ajastud. Keskendutakse peamiselt  Viljandi ja  Jämejala ümbrusele. Suurem tähelepanu on isal, kes töötas Jämejalas.
Minu jaoks on need kohad võõramad, aga arvan, et Viljandimaa inimesi puudutab see raamat rohkem. Mulle meeldisid need kohad, kus autor meenutab just oma lapsepõlve Viljandi ja Jämejala mälestusi.  Eks meie kõigi lapsepõlved, kes Nõukogude Eestis sündisid, on mingil määral sarnased. Lugesin, et kriitikud hindavad rohkem „Räestu raamatut“, nii et heameelega loeksin ka selle läbi.

Andrei Ivanovi nimi on seoses kodakondsuse saamisega Eesti meediast viimasel ajal ka läbi käinud. Minu jaoks oli see esmatutvus tema ja tema raamatuga. Mulle meeldis, eriti see "Tema" osa. Kuidas ta kirjeldab seda armetut lapsepõlvemaad prügimäe servas. Kui ta juba vanasse mõisa läks elama, siis see atmosfäär enam nii kaasa ei kiskunud. See onu raamat näitab just seda, kui suurte plaanidega välismaale minnakse, ja mis siis tegelikult sind vastu võtab, ja need, kes ikka virisejateks on loodud, need ka selleks jäävad. Riiulil ootab juba uus selle autori raamat, loodan, et leian aega.
Kõik need 4 raamatut, mis ma siia järjest üles panen, on sellised, mis on minu arvates rohkem meeste lugemislaual. "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja" on mul e-raamat ja lugesin seda peamiselt bussis tööle minnes ja tulles. Seiklus, kus sündmustik teeb pööraseid käänakuid ja viib lugeja maailma erinevate riigijuhtidega kohtuma. Ka 100aastasena satub peategelane uude seiklusesse ja tundub, et surra ta niipea ei kavatse. Hästi vahva sulega kirjutatud raamat, see kirjutamisstiil on nauding omaette.


Järgmise raamatu puhul olen kõhkleval seisukohal – raamat on, kui nii võib öelda, meestekas.  Sauter on Sauter, tema naturalistlik elukirjeldus on tema kaubamärgiks. Mulle tundub, et see raamat on aus. Autobiograafiline. Kui aga päevast päeva kordub üks ja sama, siis muutub raamat mingil ajal venivaks.  Kahjuks pean tõdema: issand, kui mõttetu elu siin maailmas on. Lihtsalt olemine, kulgemine ei tea kuhu.  Suhted, alguses nagu midagi  uut tõotaks või sukeldubki inimene lihtsalt uude suhtesse selleks, et juba ette teada, et kõik see möödub, küsimus on ainult- millal? Millal me väsime teise inimese nimel pingutamisest, hakkame märkama häirivaid pisiasju?  Kokkuvõtvalt kurb, troostitu. 

Minu-sarja raamatuid on ka kogunenud. Aga see postitus juba uuel aastal.


Sunday, December 28, 2014

Ilmataat täitis eestlaste lumesoovi

Jõululaupäeval oli meie kandis õhuke lumekiht maas, aga pärast punaseid kalendripäevi- laupäeval hakkas tuisk pihta. Kuna pühadeks varutud toidust oli veel üht-teist külmkapis alles, siis oma nina välja ei pistnud. Ilmataat oleks otsekui itsitanud meie, lumeootajate,  üle. Tahtsite lund? Võtke ja südamest! Õhtuks olid hanged ukse ees ja öösel kella ühest külastas meid päästev traktor, selle talve esimene. Täna oli ilm juba päris talvemuinasjutulik.  No jah, niikaua kui autoga kuhugi minema ei pidanud
. Kuni linnani oli tee suurepäraselt hooldatud ja siis muutus kõik vastikuks, klammerdusin rooli külge, higi hakkas jooksma, auto üks ratas oli natuke paljama koha leidnud, teine vänderdas kinnisõidetud jääkonarluse peal. Jäi imestada ainult neid uljaspäid, kes minust 60ga mööda kihutasid. Olen ikka väga ettevaatlik sõitja, vist.
Fotod tegin pärastlõunal.

Friday, December 26, 2014

Minu vaadatud filmid

Sel sügisel hakkasin kinos käima. "Preili Julie´d" vaatasin augustis teatrietendusena ja nüüd filmina. Huvitav on ju võrrelda.  Mulle meeldis selle näitleja mäng Juliena isegi rohkem kui teatrietenduses Kersti Heinloo. Filmis tuli muidugi selle koha õhustik ja olustik paremini esile. See loss, kus elati, oli suurem ja teenijate elu tundus ka uhkem. Meil oli see rohkem selline eestipärane ja etendus jättis  sellise traagilisema ja jubedama õhustiku. Kuna sellest filmist on juba päris palju aega möödas, siis on need muljed juba haihtunud.
Edasi siis eesti filmide juurde. Ilmar Raagi "Ma ei tule tagasi" tegevus viis Venemaale. Süžee ise ju lihtne ja üllatusteta. Minu jaoks tuli selle noorema tüdruku surm  kuidagi liiga järsku ja otsitult. See film pani mind mõtlema selle üle, kas Venemaal ka praegu selliseid lastekodusid on, nagu seal näidatud. Või on aeg midagi muutnud. Mis mulle selles filmis kõige rohkem meeldis, oli nende tüdrukute osatäitmine. See oli nii loomulik, eriti huvitav leid  oli see väiksem tüdruk oma välimuse ja olekuga.
"Kirsitubakas" oli ju ka sellise klišeeliku sisuga. Noor tütarlaps armub endast vanemasse mehesse. Selle filmi plussiks oli muidugi see rabaloodus ja Maris Nõlvaku mäng. Ta tundus  salapärane, meenutas noort hirve oma suurte silmadega.

"Poisipõli" nagu teada, jälgib ühe poisi kasvamist ja loob sellega sellise dokumentaalfilmi illusiooni. Jäingi mõtlema, milline see poiss oma tegelikus elus on, kui palju ta sellesse rolli iseend sai panna ja kui palju mängida kedagi teist. Tegelikult oli ju lugu täiesti tavapärane ja võib iseloomustada paljude noorukite kujunemist.Ja selliseid ema või isa uue suhte otsimist ja laste sattumist uue "isa" perekonda on meid ümbritsevas elus palju. Mulle meeldis selle filmi juures kõige rohkem just selle poisi puberteediiga, tema välimuse (punnid, sorakad juuksed jms )  ja mõtteviisi muutus, konflikt ümbritsevaga. See oli nii eluline ja loomulik.

Wednesday, December 24, 2014

Jõulud ongi käes

Sügisvärve ma armastan, aga november on minu jaoks kõige raskem aeg, sügisene kaamos. Pimedus väsitab, sopp ja vihm väsitab. Kellakeeramine väsitab. Detsembris toimub väike muutus, kuigi pimedus on samasugune, muutub olemine natuke lihtsamaks. Mulle meeldib jõulueelne aeg rohkem kui jõulud ise. Sellel aastal oli kuidagi natuke rohkem aega, nii et jõulutuled said advendiajal ikka üles. Mulle meeldib, kui selles pimedas ajas näed oma majale lähenedes värvilisi ootavaid tulekesi. Kui terve küla oleks nii kaunistatud, oleks seda jõulu ka rohkem tunda.
Veel meeldib mulle valida jõulukaarte, mida ma ikka veel välismaa sugulastele ja mõnele teisele ka saadan. Õnneks valikut on, aga alati ei tule kõik kohad meeldegi, kus neid olla võib. Sel aastal märkasin, et raamatupoodides on päris suur valik ja hinnad odavamad kui postkontoris. Ühes kontoritarvete poes olid ka armsad kaardid, aga mul olid juba eelnevalt kõik ostetud. Nii ma seisan selle valiku ees ja mõtlen: see kaart sobib Rootsi, see õekesele Soome. Mingil ajal panin tähele, et mulle meeldivad igasugused linnukestega kaardid.
Tore on ka postkastist kaarti leida, näha, milline kaart kellelegi on meeldinud ja et ta just selle on minu jaoks valinud.
 Piparkoogitainast olen ka juba mitu aastat ise teinud. See lihtsalt on parem. Küpsetamine enam mulle nii ei meeldi, aga M abiga sai eile ka see tegu ette võetud. Kuuse kaunistamise rõõm pole ka enam see mis lapsena. Aga samas kuusk ise peaks ikka olema.
Mulle meeldib veel ise väikseid jõulukingitusi nikerdada, Nii valmisid õele siilikujulised pajalapid, vildist tegin kassiga järjehoidjaid ja riputatava linnukese. Nad pole küll midagi erilist, aga nende tegemine võtab omajagu aega. Aga see protsess ise on nauditav. Selleks peab ainult aega võtma.
Mis mulle jõulude ajal ei meeldi? Kauplustes käia, sest parklad on autosid täis tuubitud ja rahvamass tungleb sees. Olen valinud sellised varasemad ajad, et saaks oma ostlemised rahulikumalt ära teha. Toidujaht ka ei meeldi, aga sellega tuleb leppida. Ma ei kujuta ette, et minu meespere jõuluõhtul tervislikku kõrvitsasuppi helbiks ja magustoiduks näiteks võimalikult väherasvast porgandikooki näsiks.
Veel ei meeldi ajakirjanduse kohustuslikud jõuluteemalised kirjutised, mida saaks ju aasta-aastalt copy-pastida. Näiteks ülesöömise jms teemad.
Kuna viimane kirjutis oli suvel, siis hakkan aegamisi oma raamatuid jms meenutuseks üles panema. Blogger ei taha minuga koostööd teha ja eile keeldus pilte laadimast.
Minu teatriskäigud kõigepealt:
Vanemuise "Madisoni maakonna sillad" septembris. Kuna raamat kunagi loetud ja film vaadatud, siis oli huvi ka etendus ära vaadata. Kahjuks polnud peategelased minu kujutluspildi järgi. Lugu ise oli lihtsalt üles ehitatud. Üllatusmomente polnud. Võis vaadata, aga ei midagi erilist.

Novembri alguses käisin Linnateatris "Hamletit" vaatamas. Kuna süžee on ju ammu tuttav, siis selle poole pealt oli lihtsalt huvitav mõistatada, kas see koht oli tekstis juba algselt olemas või mitte. Maitseasi, aga mulle see tüki sidumine Eesti 30ndate kalurikülaga kohale ei jõudnud. Kuna linnateater on minu jaoks kindlasti juba kvaliteedimärgi näitaja, siis ootan neilt ka rohkem. Ütleme, et erilist vaimustust see etendus ei tekitanud, nagu mõni muu etendus enne seda on teinud, aga hästi tehtud oli see ikka.
Kuna kinos olen ka sel sügisel käinud ja raamatuidki lugenud, siis jätkan mingil ajal oma postitustega. Praegu ootavad mind hoopis praktilisemad askeldused. Nii et jällenägemiseni.