Friday, May 25, 2012

Raamatutest

Olen viimase 3 nädalaga üht-teist ka lugenud. Kuna haarasin raamtukogust kiiruga esimesed teosed, mis huvitavamad tundusid, siis valik polnud päris see, mida lootsin.
Kasutan Rahva Raamatu tutvustusi.
„Mate ja miljon mahla” maalib pildi Lõuna-Ameerikast, nii nagu see kahele noorele eestlasele, Mele Pestile ja Kristjan Jansenile jalgsi, rattaga, busside ja rongidega reisides silma jäi. Lapsest peale kaartidelt ja raamatutest uuritud lemmik-maailmajagu sai üheksa kuu jooksul lähistroopikast jäämägedeni läbi rännatud ja raamatusse pandud, pikituna inimestelt kuuldud lugude ja märkmikuserva visandatud joonistustega.
Kuna mul muidu reisikirju meeldib lugeda, siis ootasin sellelt raamatult ka midagi paremat, aga ei oska öeldagi, mis selle raamatu puuduseks oli, aga lugemine ei sujunud kuidagi ega haaranud kaasa. Tavaliselt ikka midagi jääb meelde, aga sellest raamatust pole 2 nädalat hiljem midagi meenutada
Noor edukas jurist Bill Holden kolib koos abikaasa Becca ja nende nelja-aastase tütre Hollyga hoogsalt arenevasse ja kullasäralisse Shanghaisse – linna, kus on nii tohutut rikkust kui äärmist vaesust, kus aetakse kokku varandusi ja kus välismaalaste abielud dramaatiliselt karile jooksevad. Billi firma majutab Holdenite pere Paradise Mansionsisse – luksuslikku korterelamusse, kuhu Hiina uusrikkad mehed panevad elama oma lisanaised, vapustavad noored kaunitarid nagu JinJin Li, endine kooliõpetaja ja Holdenite pere naaber. Kui Becca satub tunnistajaks tragöödiale, mis näitab talle linna toretsevast pealispinnast täiesti erinevat elu, pöördub ta koos tütrega ajutiselt tagasi Londonisse – ja Bill ning JinJin tõugatakse teineteise käte vahele. Bill tahab olla parem mees kui see miljonär, kes JinJini oma lisanaisena üleval peab. Parem kui kõik need, kes petavad. Ja lõppude lõpuks, kas suudab Bill, olles ise pereta ilma peale jäetud, anda JinJinile midagi paremat, kui naisel varem oli?
„Mu kalleim kaasa” jutustab loo, kus lõpevad seks, romantika ja pime armumine ning algab tõeline armastus. 
Teine raamat oli lihtsalt selline raamat, mida lugeda ajaviiteks, kui väsinud oled. Ei oska öelda, kui palju selle sisu tegelikkusele vastab. Kuna paljude naiste olukord on Hiinas väga vilets, palgatööl käies on vaestel võimatu end ära elatada, siis otsitakse endale mõni rikas valge mees, kelle armukeseks olles on võimalik endale siin elus ka midagi paremat lubada.
Kolmas raamat on nn elumuutmise raamat, aga hästi traditsiooniline ja isegi liiga lihtne: juttu tuleb rahast, elu muutmisest, suhtumisest ellu ja endasse ning ümbritsevasse, eks siis ikka nendest asjadest, mida me juba teame, aga mille vastu suur osa meist ikka eksib ja mis meie elu keeruliseks teevad.
Vast oli Andy viga see, et ta oli pärit närvilisest lääne
tsivilisatsioonist. Igatahes ei turgutanud teda päriselt ka puhkus rohelisel
Bali saarel. Seega päästis otsus vana teadjamehe juurde minna tema elu.
Teadjamehe diagnoos: Andy on hea tervise juures, kuid mitte õnnelik.
Teekonnal, millele Andy nüüd astus, lahustus kildhaaval see kitt, mis tema
hinge oli halvanud. Edasi määras ta ise, kuidas elab – õnnelikuna või mitte.
Raamatu autor Laurent Gounelle otsib ja leiab erilisi inimesi, Ameerika
neurolooge, Peruu šamaane ja Bali tarku – et nad meid õpetaksid. Elama
.
 Üks tsitaat ka raamatust:
„Meil on lastelt tohutult õppida. Vaadake käima õppivat last: arvate tõesti, et ta saab esimese korraga hakkama? Püüab end püsti ajada- ja hopp! Kukub maha. See on valus ebaõnnestumine, aga kohe proovib ta uuesti. Ajab end püsti ja ... kukub taas! Titt kukub umbes kaks tuhat korda, enne kui käima hakkab.“ /----/
„Kui kõik titad oleks nagu teie, kubiseks maailm neljakäpukil käivatest inimestest.“

Õunapuud on õites



Möödas on viimane tõsisem töönädal. Loodus pidutseb: õunapuud on õiekoorma all, täis mesilasi ja lõhna. Sirelid on kohe õieilu näitamas. Rohi on nii roheline-roheline. Ja nagu üks kolleeg ütleb, et ööbik karjub- need on maainimese rõõmud. Meil seda linnulaulu nii kuulda pole, õnneks või kahjuks-ei oska öelda. Kraadid olid paar päeva päris kuumad, täna oli pisut külmem. Sääsed on üle-eestiline probleem, igal õhtul tuleb enne magamaminekut üks duell korraldada, et öösel seda tüütut pirinat pole.
Eile oli Eurovisiooni eelvoor. Ott sai edasi, mina hääletamist enam ära oodata ei jõudnud. Aga hommikul sain teada ja mul on heameel, sest selles laulus on mingi eriline lummus. Tihti öeldakse, et sportlane andis endast kõik, aga Oti kohta võib ka öelda, et ta tegi, mis suutis. Ja see, et pärast tema esinemist Tanel Padarit näidati, oli ka positiivne. Tema matšolik olek pärast natuke magusat Otti pani nagu i-le punkti.
Loodan, et lähimal ajal on aega ka rohkem lugeda ja kotitäie lõnga lasin ka Mihklil endale Tallinnast tuua, üks vestimõte on juba idanemas. Mergo tuleb Iirimaalt tagasi.

Monday, May 21, 2012

Suvesoojus on käes

Täna on päris suvesoe, eile oli natuke külmem. Aga kaks päeva läks askeldades. Ma ei oska oma aega kuidagi planeerida. Minu laupäevad ja pühapäevad koosnevad tavaliselt sajast erinevast askeldusest, puhkamiseks ja lõõgastumiseks jääb aega kõige vähem, aga samas pole ka midagi sellist, mille üle uhkust tunda, et see töö saigi lõpuks valmis. Lugemiseks ja "mängimiseks" aega jäi ka natuke st lugesin ühte raamatut ka tund-kaks.Laupäeval käisin raamatutäikal ja vedasin jälle paar raamatut koju. Kes need küll läbi loeb? Üks on Elina Toonalt, keda ma enne lugenud pole.


Aias sai jälle naatidega võitlust pidada, aga arvestades nende kasvamise kiirust ja elujõudu, pakub puhas peenar silmarõõmu paariks päevaks ja siis algab uus võitlus, kui aega muidugi leiab. Muidu on praegu üks minu lemmikaegu looduses:helesinised meelespead õisevad rohe-rohelises rohus, õunapuud on kohe õide puhkemas. Isegi meie lemmikloomad tundsid ilusast päevast rõõmu aja lebotasid õnnelikult murul. See nädal tuleb veel vastu pidada, siis läheb töö ka lihtsamaks, enne eksameid on konsultatsioonid st tunde on vähem ja päevad lühemad. Ma ei tea, kui kooliaastat pikendada tahetakse, kuidas õpilased ja õpetajad vastu peavad, sest praegu on juba lastelt midagi nõuda üpris mõttetu ja ise tunned end tahvlilapina.

Sunday, May 13, 2012

Emadepäeval

Sel nädalal siis ka üks postitus. Arvutikursus on seljataga ja elu läheb tänu sellele natuke lihtsamaks. See nädalavahetus oli päris kiire: laupäeval oli linnapäev, ostsin endale natuke ilusat sokilõnga, kangast käsitööks. Oleks ainult aega... Tegin emale uue prillitoosi, tikitud maasikate ja lilledega. Appi, ma ei oska enam üldse tikkida, aasta on viimasest tööst möödas. Tikkisin enne 4 maasikat ja siis alles asusin puhtandi kallale, aga töö ei tulnud ilus. Aga vaeva nägin ja tahtmine oli suur. Laupäeval siis tegelesin kokkuõmblemisega, panin vatiini ja libeda voodri sisse. Laupäeval Selveris olles seisin kassajärjekorras ja silm jäi peale ajalehtedele ja ajakirjadele. Naistelehes ütles Rosanna Lintsi ema, et tütar on talle ingli eest. Kõrval mingi ajakirja, vist Naiste, esikaanel nentis Ivo Linna, et tema ema on kindlasti taevas ingel. Ja siis veel üks ajaleht, kus üle terve esikülje ütleb Maire Aunast, et kodus paljalt olles näevad teda ainult vaimud, ja las näevad. Nii et kokkuvõtvalt on see asine maailm ikka üleloomulike olenditega tihedalt seotud ja eriti aktiivselt annavad nad märku emadepäeva eel.

Monday, May 7, 2012

Sunday, May 6, 2012

Mai annab juba energiat

Kevad võidutseb: nartsissid ja tulbid õitsevad, naat laiutab aianurgas, soojad ilmad vahelduvad jahedatega. Aga päike on mõnus ja soe on mõnus. Aiatöid olen suutnud ka normaalsuse piires teha st natuke rehaga vehelnud, lillepeenrad kergelt üle käinud ja suvelilli, tomatitaimi ette kasvatanud. Kui vaadata naabreid, kes nagu usinad mesilased aias aina edasi- tagasi hommikus õhtuni tuiskavad, siis hakkab muidugi süütunne valdama. Aga tõesti, minu jaoks üks asi, mille pärast muretseda ei viitsi. Nädal läks jälle väga töiselt, riigieksam on seljataga, elu läheb  natuke lihtsamaks. 1. mai oli imeilus päev, temperatuur võis ulatuda juba sinna 18-20 kraadi lähedale. See nädalavahetus oli väga eriline, sest koolitööd oli vähe teha. Isegi tõin raamatukogust paar raamatut, ei tea, millal viimati aega lugeda oli.Ühe raamatu suutsin ikka kuu aja jooksul "üle rea" läbi lugeda- Sulev Luige eluloo. Hästi tihe ja üksikasjalik raamat võrreldes paljude teiste elulooraamatute pealiskaudsusega. Etenduste ja filmide kohta  oli hästi palju infot. Sulev Luik suri 1997. aastal st 15 aastat tagasi, aga ma mäletan veel tema surmaga seotut ja lapsena nägin teda filmis "Hukkunud alpinisti hotell". Ta on mänginud ka teistes filmides, aga nendest nii eredaid mälestusi pole. Paljud tema tuttavad nimetavadki, et temas on midagi tunukale omast, olen sellega täiesti nõus st kindlasti polnud ta selline näitlejatüüp, kellele paljud rollid sobivad oleks. Tema üheks tippesituseks jäigi Estragon etenduses "Godot`d oodates". Kuigi paljudele seostub ta kindlasti ka Raimond Valgrega. Temas leiti ka sarnasust Juhan Viidinguga. Kindlasti puudutab see raamat rohkem neid, kes on tema etendustega rohkem kursis või on teatri lähiajaloost huvitatud. Mind huvitas eelkõige tema inimlik külg, ta on seotud ka Are, Kilingi-Nõmme ja Pootsiga, kahes viimases kohas sai ta oma hariduse. Raamatu ülesehitus jäi segaseks minu jaoks.
Pole siin kirjutanud ka ühest aprillikuu teatriskäigust Tallinnasse No teatrisse. Käisime vaatamas etendust "Untitled". Näitlejate töö oli mudugi hea, aga olen ikka valmis leidma mingit tõlgendust, sellega jäin hätta. Mis eesmärk oli paugutamisel ja paljudel muudel asjadel? Tahes-tahtmata hakkas korduma "Kuidas seletada pilte surnud jänesele" etendusega sarnaseid asju, näiteks Risto Kübara paljaks koorimine ja põrandal nühkimine. Osades Inga Salurand või Mirtel Pohla, Eva Klemets, Marika Vaarik, Rasmus Kaljujärv, Risto Kübar, Andres Mähar, Tambet Tuisk, Gert Raudsep, Jaak Prints. Lavastaja Lauri Lagle.