Tuesday, June 29, 2010

Suvelõhnad

Imeilus suvepäev. Käisime metsas jalutamas. Millised lõhnad ümberringi! Meenuvad kohe lapsepõlvesuved, kus suurem osa päevast sai väljas veeta ja need lõhnad on siiani kusagil lõhnamälestuste riiulil olemas. Proovisin pärast neid taimi ka natuke identifitseerida: põldjumikas, imikas, mesikas, äiatar. Kas pole kaunid nimed selle -kas liitega? Kõige suuremat lõhna tootiski arvatavasti see mesikas. Kui kaunis on praegu loodus! Päikest sai ka täna võetud. Igatahes on lühikeste pükste ääretriip ilusti näha ja kintsud õhetavad punaselt.
Eile õhtul tuli Tv 3 pealt film, mis mulle väga meeldis. Nii harva on ju telekast midagi head vaadata. Filmiks oli "Põlenud mälestused" USA/ Suurbritannia 2007, melodraama noorest kahe lapsega imekaunist naisest, kes kaotab mehe. Mehe sõbraks on narkootikume kasutav mees Jerry, kellest Brian hoolib. Pärast surma kutsub naine ta enda garaaži elama. Samas on tal väga valus vaadata, kuidas see võõras tema laste jaoks tähtsaks muutub ja ta ajab ta minema. Jerry hakkab uuesti uimasteid kasutama. See, kuidas Audrey aitab tal sellest välja rabeleda ja kuidas ta kannatab, läkski hinge+ veel Audrey lein oma mehe pärast. Näitlejatööd olid suurepärased: Halle Berry ja Benicio Del Toro.

Monday, June 28, 2010

Hurraa, puhkus!

Olen juba mitmendat päeva puhkusel ja tunnen end mõnusalt, ei mingeid tööga seotus kohustusi, tundide ettevalmistamisi, tööde parandamist- urrr! Ja ilm on ilus ja taevas nii sinine. No jah, eile oli küll kohustuste päev: pesumasinatäis pesu, pesu õue, triikima jne kaks korda, pluss veel vana triikimata pesu, lisaks natuke koristamist, söögitegemist, nõude pesemist, õues lillepeenral naatidega võitlust jne, jne.
Kui nüüd tagasi vaadata, siis teisipäeval, 22.06 olid lõpuaktused, kus ma pidin aktuse ajal teadustama ja käskkirja ette lugema. Nii et terve külarahvale vaatamiseks ma seal suures saalis seisin, aga sain hakkama. Ma ei tea, miks igasugused sellised "jõuproovid" minu jaoks nii muretsema panevad on, sisimas ju tean, et võtan vastu ainult selliseid asju, millega hakkama saan. Maksimalist? Jaanilaupäeval olime Martini ja Merlega Kuiel. Ilus soe ilm oli, aga õues suutsin olla ainult kella 11ni, sest kihulasi ja sääski oli nii palju, et nad ainult sumisesid karjas ümber pea.
25. ja 26. käisin hansapäevadel, tore üritus, rahvast oli Pärnu-suguse linna kohta meeletult. Selline suurlinna tunne tuli peale. Sellised üritused elavdavad ikka seda elu, palju tuttavaid nägi ka, eriti reedel.
Lugenud olen viimasel ajal ka. Üks vana võlg on "Mina, vandersell", seljakotituristina rändab autor Lõuna- Ameerikas ja iseloomustab sealset elu. Lõpuks on ka ise sellisest eluviisist väsinud.
Täna lõpetasin Arvo Valtoni "Saksofoni" 24 novelli. Hästi erineva sisuga, täitsa huvitav on novelle lugeda, igaüks omamoodi terviklik. Oli neid, mis meeldisid ja neid, millest lihtsalt silmad üle lasin. Aga paar tarkusetera novellist "Juhendaja". "Õnn on üks viiv õnnetuste jadas, aga ta värvib siiski su elu talutavaks. Õnne tuleb osata tunda ja seda annab ka õppida. Aga kui see oskus on juba praegu sulle kaasa antud, siis hoia sellest kinni" ja teine veel "Mida paremini sa ära harjud ka nende asjadega, mis algul näivad kas kahjulikud või täiesti mõttetud, seda enam leiad sa rõõmuvälgatusi oma elus ja ehk koguni südamerahu."
Ja veel üks selline ajaviiteraamat, kus meeldis see huumor, mille läbi peategelane oma elu kujutab. Fiona Neill "Noore ema pihtimused"
Lucy Sweeneyl on kolm poega, temperamentne mees ja tal kipub kodune majapidamine käest minema. Musta pesu virn oli viimati alla meetri kõrgune mitme aasta eest, oma mehega seksis ta viimati mitu kuud tagasi ning juba mitu nädalat kasutab üks ta lastest prügikasti tualeti asemel. Lucyl ajab üks õnnetus teist taga ning ta ei suuda hästi meenutada, miks ta oma eduka karjääri ja selge pea selle segaduse vastu on vahetanud. Lisaks hakkab üks tubli ja kodustatud isa (samuti koolist) Lucyle järsku väga ahvatlev tunduma ning lugu läheb õige hulluks, kui oma lapse toovad Lucy lapse kooli tõelised kuulsused. Väikesed süütud valed kuhjuvad järsku koledal kombel ja ees paistab vältimatu katastroof - või ehk siiski mitte...

Wednesday, June 16, 2010

Kurbus ja rõõm käivad käsikäes

Elu täis vastuolusid- on viimase aja deviis. Kolm halba asja juhtusid järjestikku: reedel maksin hamba parandamise eest üle 800 krooni, täitsa jube roim rahakotis, millega ei osanud enne arvestada. Kõige jubedam oli muidugi täditütre ja tema mehe hukkumine süstavõistlusel. Me pole küll ja täiskasvanuna eriti kokku puutunud, aga rööpast välja lõi ikka. Matuseaeg pole ka veel selgunud.
Eile hakkasid riburada tulema riigieksamitulemused, mis olid üllatavalt head. Ka murelapsed tegid ära. Olin väga õnnelik, sest proovisin neid tõesti südamest õpetada ja see oli ju minu uus kogemus. Aga ometi täna hakkas mu rõõmutunne alanema. Otse nagu rusikas silmaauku on üks tsitaat raamatust "Arsti kirjad", mida tahan ka edaspidi tsiteerida.
"Pidutseda mõttes. Tundub küll, et kui jagad rõõmu teisega, siis võib see ivake kadedust tekitada ja teine haukab su rõõmu otsast tükikese ära."

Lugenud olen viimasel ajal rohkem. "Peksta ja kallistada" mõtteid eestlastest, võis ju lugeda, aga erilist muljet ei jätnud, paljud arvamused on juba sellised "kulunud" . Teine raamat, mis meeldis ja mille lugemine ruttu läks, olgu ka siin nimetatud -Bulgakovi "Noore arsti märkmed"


Saturday, June 5, 2010

Vahel ma talun elu...

Noppisin Tiina Jõgeda Eesti Ekspressis ilmunud artiklist välja ühe tsitaadi: William Golding iseloomustab raamatus "Vaba langemine" ühte tegelast: ta "ei elanud, vaid talus elu", pärast eilset õhtut ja peaaegu magamata ööd tunnen seda. Täna pärast laupäevast tööpäeva võttis mind kodus vastu peatät välja magav A, tühjad köögikapid ja näljas lapsed. Elu on lill... Et natukenegi end paremini tunda, lisan foto meie armsast Kiizust.